Ning kui mul ei ole enam maailma, ma mine(s)tun. Selles pealetükkivas, räiges, jultunud asjas ereda päikesevalguse käes segaduses teismelisi täis surnukuuris, selles asjas, mis ei piiritle ja seega ei tähista enam midagi, näen ma kokkuvarisenud maailma, mis on kustutanud oma piirid: mine(s)tus.
Kristeva
