Erkki Kaikkonen: Kuidas leida rahu ja jääda postiivseks
Inimesed peavad aru saama, et vahet pole, kas ma teen tava- või "alternatiivravi".
Vähk pole tingimata surmav haigus.
Aga sellesse võib väga kiirelt surra.
Surm ei küsi vanust.
Milleks kurvastada? Milleks tuua maailma veel rohkem kannatust?
Miks matustel ei tähistata surnu olemasolu tänulikkuses? Kas peied ei ole mitte see?
Mu süda on rahul.
Ma olen täielik.
Ma armastan.
Armastan seda maailma!
My Religious view: love
And sometimes I wear my sunglasses at night.
5ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole võtnud seda omaks.
Vähk pole tingimata surmav haigus.
Aga sellesse võib väga kiirelt surra.
Surm ei küsi vanust.
Milleks kurvastada? Milleks tuua maailma veel rohkem kannatust?
Miks matustel ei tähistata surnu olemasolu tänulikkuses? Kas peied ei ole mitte see?
Mu süda on rahul.
Ma olen täielik.
Ma armastan.
Armastan seda maailma!
My Religious view: love
And sometimes I wear my sunglasses at night.
5ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole võtnud seda omaks.
Ühiskond püüab mõista haigust, mõistes hukka hinge
Järelhüüe Treya Killam Weberile. Naisele, kellega tunnen äratuntavat samasust. Aga küllap võivad seda paljud vähegi vaimsusega tegelevad vähihaiged tunda, kui on lugenud neid ridu Ken Wilberi raamatust "Arm ja meelekindlus". See on üks lõputust lektüürist, mida olen viimastel aastatel ja viimastel kuudel kokku lugenud (kunagi vbla panen ka listi siia), et raamatu autori ja tema hingesugulase kombel püüda leida sõna "vähiga" seotud müütide rägastikus, - mis justkui omaksid tähendust, - midagi, mis annaks lootust jätkata oma teekonda reaalajas siin maamunal.
Ma ei hakka harjumuspäraselt raamatust ridu ümber kirjutama (lk 60-61). Soovitan seda raamatut lugeda kõigil: eelkõige aga vähihaigete lähedastel ja onkoloogidel, nõustajatel. See on "filosoofiline teos", mida võib lugeda ka "ilukirjandusliku" teosena. Raamat on mitmeplaaniline ja sümbioosne koosnedes katkenditest Treya päevikutest, tema kirjadest, Wilberi ja nende omavahelistest aruteludest ja läbielamistest. Ei pea lugema tervet raamatut läbi. Midagi ei pea.
Und ei tule. Mõtte analüütiline jada saadab mind 24/7. Suhtun sellesse võimalikku melatoniini puudujääki juba rahulikult. Pealegi on muidki mooduseid, kuidas melatoniini tootmist tõsta (ka üks võimalikke vähiteooriaid?).
Minus on viha. Tunnistan. Mind vihastab kannatus ja hirm, mida endale peale laseme vajuda ja telerist sisse sööta. Kurb on vaadata, kuidas me end ja ümbritsevat süstemaatiliselt hävitame. Mille nimel veel siin maamunal elada? Kas see planeet, meie kodu, pole siis mitte imeline?
Lapsed on suutelised neid samu tundeid tundma ja paraku terve elu kaasas kandma. Paraku ei teadvusta nad endale, mis nendega toimub. Ma ei lubanud endal vihastada. Tajusin selles destruktiivset jõudu juba niigi lagunenud, kuid ajahamba poolt puretud tsivilisatsioonivaremete keskel. Kuna pidin ema vihastamist tihti nägema, ei lubanud endale seda.
See oli minu hukkamõist. Ema pole tema vihastamised. Ta on vaimne olend - inimene oma kogemustepagasi ja geenipaketiga nagu me kõik.
Viha taga on tohutu potentsiaal. Viha on võimalik kasutada kütusena, aga tuleb jälgida tuleohutusnõudeid.
Mu keha ei pruugi terveks saada. Pole eeldusi, mida tavameditsiin positiivselt kinnitaks. Pigem võiks öelda, et mul olid ja on kõigis eluvaldkondades eeldused selle haiguse tekkeks.
Tean, et selle haigusega on võimalik sama hästi elada nagu teadmisegagi, et ükskord sureme me niikuinii. Ehk siis elada mitte karta terve elu surma. Surm pole midagi lõplikku. Surm on lihtne fakt nagu haiguski.
Ära võta õigust teise üle, ma palun. Sul pole õigust, - ka arstil mitte - otsustada teise inimese ravimeetodite üle. Sina ei tea. Ära tahagi teada.
Ma ei soovi kellelegi sellist kogemust. Seepärast jagan enda oma.
Teadvelolek. Teadlikud valikud enese ja läbi enda kogu üldsuse heaks. Yin ja yang. Tavameditsiin ja "alternatiiv" - need on kõik ühe terviku osad. Üks. Need on.
Õpin lahti laskma.
Lasen lahti vajadusest oma tegevusi ja valikuid põhjendada, ennast reklaamida, lahmida, lõhkuda, trööbata, võõbata, alla suruda või esile upitada. Fuck that shit! See on vähe oluline. Kui miski on illusoorne, siis eraldatus oma ignorantsuses. Pime sant näeb rohkem kui nägija tihtipeale.
Olen õnnelik, sest minu suurim rikkus on inimesed minu eluteel. Kõik nii täiuslikud oma vigadega. Andestust, et mõistsin hukka.
Ei ole nii ega naa. On.
:)
Ma ei hakka harjumuspäraselt raamatust ridu ümber kirjutama (lk 60-61). Soovitan seda raamatut lugeda kõigil: eelkõige aga vähihaigete lähedastel ja onkoloogidel, nõustajatel. See on "filosoofiline teos", mida võib lugeda ka "ilukirjandusliku" teosena. Raamat on mitmeplaaniline ja sümbioosne koosnedes katkenditest Treya päevikutest, tema kirjadest, Wilberi ja nende omavahelistest aruteludest ja läbielamistest. Ei pea lugema tervet raamatut läbi. Midagi ei pea.
Und ei tule. Mõtte analüütiline jada saadab mind 24/7. Suhtun sellesse võimalikku melatoniini puudujääki juba rahulikult. Pealegi on muidki mooduseid, kuidas melatoniini tootmist tõsta (ka üks võimalikke vähiteooriaid?).
Minus on viha. Tunnistan. Mind vihastab kannatus ja hirm, mida endale peale laseme vajuda ja telerist sisse sööta. Kurb on vaadata, kuidas me end ja ümbritsevat süstemaatiliselt hävitame. Mille nimel veel siin maamunal elada? Kas see planeet, meie kodu, pole siis mitte imeline?
Lapsed on suutelised neid samu tundeid tundma ja paraku terve elu kaasas kandma. Paraku ei teadvusta nad endale, mis nendega toimub. Ma ei lubanud endal vihastada. Tajusin selles destruktiivset jõudu juba niigi lagunenud, kuid ajahamba poolt puretud tsivilisatsioonivaremete keskel. Kuna pidin ema vihastamist tihti nägema, ei lubanud endale seda.
See oli minu hukkamõist. Ema pole tema vihastamised. Ta on vaimne olend - inimene oma kogemustepagasi ja geenipaketiga nagu me kõik.
Viha taga on tohutu potentsiaal. Viha on võimalik kasutada kütusena, aga tuleb jälgida tuleohutusnõudeid.
Mu keha ei pruugi terveks saada. Pole eeldusi, mida tavameditsiin positiivselt kinnitaks. Pigem võiks öelda, et mul olid ja on kõigis eluvaldkondades eeldused selle haiguse tekkeks.
Tean, et selle haigusega on võimalik sama hästi elada nagu teadmisegagi, et ükskord sureme me niikuinii. Ehk siis elada mitte karta terve elu surma. Surm pole midagi lõplikku. Surm on lihtne fakt nagu haiguski.
Ära võta õigust teise üle, ma palun. Sul pole õigust, - ka arstil mitte - otsustada teise inimese ravimeetodite üle. Sina ei tea. Ära tahagi teada.
Ma ei soovi kellelegi sellist kogemust. Seepärast jagan enda oma.
Teadvelolek. Teadlikud valikud enese ja läbi enda kogu üldsuse heaks. Yin ja yang. Tavameditsiin ja "alternatiiv" - need on kõik ühe terviku osad. Üks. Need on.
Õpin lahti laskma.
Lasen lahti vajadusest oma tegevusi ja valikuid põhjendada, ennast reklaamida, lahmida, lõhkuda, trööbata, võõbata, alla suruda või esile upitada. Fuck that shit! See on vähe oluline. Kui miski on illusoorne, siis eraldatus oma ignorantsuses. Pime sant näeb rohkem kui nägija tihtipeale.
Olen õnnelik, sest minu suurim rikkus on inimesed minu eluteel. Kõik nii täiuslikud oma vigadega. Andestust, et mõistsin hukka.
Ei ole nii ega naa. On.
:)
Ma unustasin vahepeal hingamise ära
Mis värk selle nutmisega on , ah?
HINGA
HINGA
SISSE
VÄLJA
SISSE
VÄLJA
HINGA
palun hinga.
Palun hinga sina ka.
Kõik on hästi: mõtteketas on täis.
HINGA
HINGA
SISSE
VÄLJA
SISSE
VÄLJA
HINGA
palun hinga.
Palun hinga sina ka.
Kõik on hästi: mõtteketas on täis.
Pill tuleb pika ilu peal
Ringiratast jooks
Mõtete virvarr
Ärevus: hirm.
Pidev müra... taustal on pidev müra. See on saatnud igal pool.
Kõiki eneseabiraamatuid mõistagi ei jõua läbi lugeda. Olen siiani olnud "hea/halb näide", kõigi (omakehtestatud) "reeglite" rikkuja.
Silmakirjateener.
Pessimist.
Skeptik.
Hukkamõistev kuju... Ühesõnaga Patune.
Täielik Sõnn
jne.
(Kui valesti on Piiblit mõistetud seda kordagi lugemata! Ka mina pole lugenud.)
Kurat küll, miks sa ei öelnud, et siia sündides Elu juhist kaasa ei anta? HA-HA!
Eesti vanasõnad on need, miks võõrad eestlaste peale hammast ihuvad. Pole ime, et umbrohust söönud ja terved. Back to the roots!
Haiguse kaudu kõneleb keha hinge valust. Kuidas on vaimuga lood?
Mõtted lendavad valguskiirusel. Pole mõtet järele joosta, kui tahad siin maamunal veel passida või hängida või "tööl" käia või chillida või pidu panna või nussida või oma teadvuse piire avardada või telekat vahtida? või süüa või poe järjekorras seista või joosta, - sest kaiff on - või nuusutada õit või mahvida sigaretti? või mis parasjagu sinule sobib.
Und head
Mõtete virvarr
Ärevus: hirm.
Pidev müra... taustal on pidev müra. See on saatnud igal pool.
Kõiki eneseabiraamatuid mõistagi ei jõua läbi lugeda. Olen siiani olnud "hea/halb näide", kõigi (omakehtestatud) "reeglite" rikkuja.
Silmakirjateener.
Pessimist.
Skeptik.
Hukkamõistev kuju... Ühesõnaga Patune.
Täielik Sõnn
jne.
(Kui valesti on Piiblit mõistetud seda kordagi lugemata! Ka mina pole lugenud.)
Kurat küll, miks sa ei öelnud, et siia sündides Elu juhist kaasa ei anta? HA-HA!
Pill tuleb pika ilu peale.
Eesti vanasõnad on need, miks võõrad eestlaste peale hammast ihuvad. Pole ime, et umbrohust söönud ja terved. Back to the roots!
Haiguse kaudu kõneleb keha hinge valust. Kuidas on vaimuga lood?
Mõtted lendavad valguskiirusel. Pole mõtet järele joosta, kui tahad siin maamunal veel passida või hängida või "tööl" käia või chillida või pidu panna või nussida või oma teadvuse piire avardada või telekat vahtida? või süüa või poe järjekorras seista või joosta, - sest kaiff on - või nuusutada õit või mahvida sigaretti? või mis parasjagu sinule sobib.
Und head
Tellimine:
Postitused (Atom)