anorektiline
aneemiline
mus on seitse massi
suurt ei tassi
jõud raugeb
alles teine päev
kuu aega oldud siruli
pea on väsinud
mõtlemisest
keha käskinud
ja tagant kihutanud
niigi
iga päev end uuena näen
olen oma kehas kui kosmoselaevas
kunagine nägemuslik pilootkabiin
"Kontroll ei ole sinu käes."
materialiseerunud
vaatan taevast
on palju, mille eest olla tänulik ja pühitsen
post chemo
Nüüd, kus olen lubanud oma kogemust jagada, polegi juskui midagi öelda. Lasen automaadist, vaatab, mis tuleb...
Kolm päeva keemiat veenisiseselt. Kolm päeva siruli. Iiveldus. Nii lähedal elule (Sartre). Seda enam, et inimeksistents on universaalsetes mastaapides tühine, siis kas tasub seda nii tõsiselt võtta? Et see eksistent säiliks, jah. Tähtis on, kuidas. Alati. Isegi mitte küsimus, miks?, sest see viib rappa. Vahel tuleb ka selle küsimusega tegeleda, et jõuda tagasi kuidas? juurde. Kuidas elada selles reaalsuses? Et anda mingisugunegi tähendus sellele, tuleb elada hästi. Hirmudeta. See on kõige olulisem. Sa kas oled ori või oled vaba. Ma olen terve elu orjaelu elanud. Mu vanemad on orjad. Seda ei tasu halvustavalt võtta, aga paraku on see tõsi. Sellest orjapõlist lahti murda puhtmentaalselt on peaaegu et võimatu, sest mentaalsus on see, mis meid vangistab. Ja oi, kuidas see teema on mulle tuttav, sest aastatega olen kenasti oma pähe kolinud ja kõigi nende teadmiste juures oma keha ja teised osad unarusse jätnud. Praegu on aeg, kus oma kehale tuleb teha pai. Sest võimalik, et inimkonda tervikuna ei anna enam päästa. Seega, et sellest samsarast välja saada, tuleb iga järelejäänud hetk elada teadlikult, kohalolles. Tervikuna. Ja ennast armastada.
Hirm - see on sinu esimene suurim tegelik vaenlane.
Palun ära karda.
Kolm päeva keemiat veenisiseselt. Kolm päeva siruli. Iiveldus. Nii lähedal elule (Sartre). Seda enam, et inimeksistents on universaalsetes mastaapides tühine, siis kas tasub seda nii tõsiselt võtta? Et see eksistent säiliks, jah. Tähtis on, kuidas. Alati. Isegi mitte küsimus, miks?, sest see viib rappa. Vahel tuleb ka selle küsimusega tegeleda, et jõuda tagasi kuidas? juurde. Kuidas elada selles reaalsuses? Et anda mingisugunegi tähendus sellele, tuleb elada hästi. Hirmudeta. See on kõige olulisem. Sa kas oled ori või oled vaba. Ma olen terve elu orjaelu elanud. Mu vanemad on orjad. Seda ei tasu halvustavalt võtta, aga paraku on see tõsi. Sellest orjapõlist lahti murda puhtmentaalselt on peaaegu et võimatu, sest mentaalsus on see, mis meid vangistab. Ja oi, kuidas see teema on mulle tuttav, sest aastatega olen kenasti oma pähe kolinud ja kõigi nende teadmiste juures oma keha ja teised osad unarusse jätnud. Praegu on aeg, kus oma kehale tuleb teha pai. Sest võimalik, et inimkonda tervikuna ei anna enam päästa. Seega, et sellest samsarast välja saada, tuleb iga järelejäänud hetk elada teadlikult, kohalolles. Tervikuna. Ja ennast armastada.
Hirm - see on sinu esimene suurim tegelik vaenlane.
Palun ära karda.
Materiaalia
Ma ei taha naasta samade probleemide juurde.
Kuhu mul minna?
See neetud hirm on tõstnud pea. Ja palavik ühes.
Mis on see muutus, mis ravib mu terveks? Ma ei ole kindlasti mitte enam endine, kuid siiski paljuski sama. Kuidas ma jään ellu? Ma tahan näha lahendust. Ma tunnen seda. Elukohavahetus, kardinaalne, kuid argine.
Pean saama kaugele inimestest, kes mind mürgitavad. Kurat, see kõlab paranoiliselt. Kinnisidee? See on minuga kaasas käinud aastaid. Aastakümneid, nii palju kui neid on. Palun Jumal, Universum, lase mul veel olla. Ma vajan oma keha. Igatsen selle elujõudu. Tahan liikuda. Egoistlik soov?
Energiat on ju lõputu hulk, kas pole?
„Mida sa mõtled sellega, et oled õel inimene? Kas tahad mind ära tappa? Ei? Siis lase mul olla!
Miks sa mind ei kuula?
Või ei kuule?“
Sisimas jooksen nelja tuule poole. Laiali.
Palun Elu.
Ma ei kannata seda, et mind kontrollitakse. Jälgitakse. Vargsi.
Olen oma elus spioon. Skisofreenia? Ma ei kuule oma peas hääli, peale oma suure EGO ja ma võitlen SELLE REAALSUSEGA SIIN. Mul pole egotasandil paralleelreaalsusi.
Andesta. Anna mulle andeks. Anna mulle jõudu, et andestada.
Valuvaigistid – puhas tsement või kriidipuru.
Olen neelanud neid vahelduva eduga kaks kuud. Vastumeelselt. Asutuses/Ettevõttes on ettenähtud neid lausa peotäitekaupa neelata. Need ei tööta. Need ei toimi. Need ei funktsioneeri, nagu palju muu siin Materiaalias. Need on tabletid. Kas see sõna mitte ei räägi enese eest? Need on asjad. Fucking LEGOLAND!
„Jäta mind rahule!“ - lausumata sõnad. Et mitte su tunded riivata? Sest mõtle, mis kõik saab, kui ma su vaoshoitud tundeid riivan, need vallandan.
Tahan karjuda! “Ebainimlikult.“
„Saa endaga hakkama! Sul on kõik vahendid selleks. Iga sümptomi jaoks tablett. Ole rahus oma Materiaalias. Jäta mind rahule.“
Raevupisarad. Puhastu.
Mul on nii palju häid inimesi. Ma olen tänulik ja võin seda lõputult väljendada. Ometi olen üksi. Kuidas sellest orjusest vabaneda? See neetud vastumeelsus selle maailma suhtes, mille oleme loonud, on mind nii kaugele viinud. Võtta omaks kogu see pask?
Oleme vaid kübemeke selles Universumis.
Lasen lahti. See on vaid silmapilk.
Lasen lahti sellest, mida teatud vaimne üldsus tunnistab Egona, mis on küüned sisse löönud sellesse potentsiaali ja lootusesse, et ehk saan ma midagi muuta.
Jah olen melodramaatiline. Ma elan ja hingan ja tunnen. Mõtlen ehk liiga palju. Olen inimene. Paraku.
Ometi kogesin Armastust. See pole kuhugi kadunud.
Las Emake Maa õitseb. Palun laske tal õitseda veel. On asi tõesti nii kaugel, et vaid inimkonna häving laseb sel juhtuda?
Elutsükkel. Rütm. Südametukse. Ja mu pisarad kuivavad.
Leppida.
Raske on leppida.
Olen ma hull, et mõtlen ja tunnen nii? Kindlasti.
Ego
Kas loobumisega T pool elamisest tegin fataalse vea? Ei tahtnud võtta vastutust kellegi eest? Mis see siis ära ei ole, kolme kassi eest hoolitseda, kes, nagu tuleb välja, on suurepärased tervendajad. Mind valdas põhjendamatu paanika. Hülgasin enda ühes nendega.
Neid võimalusi on tulnud veelgi, ent oma piiratuses ei suutnud ma kõike mängu panevalt nende järele haarata.
Kohti. Potentsiaalset kodu.
Hirmuvalitsus peab lõppema, kuid olin sündinud selle pitseri all. Kannan selle nime: HIRM.
See võitlus on igavesti kestev. Ma ei kavatse alla anda.
Enne haiglasse kukkumist pakkus Universum mulle võimalust elada inimestega, kes paljuski mu ellusuhtumist jagavad. Aga olen siin. Asutuses. Ja tänulik, sest see on olnud väga õpetlik "intensiivravi."
Kas viga saab parandada?
Olen terve elu kannatanud, et teisi säästa. Ohver ja ori.
Veel üleeile oli minu sees selline raev, mõtlesin, et kui ma selle vabastan, plahvatan tükkideks. Minu olukord pole kõige hullem. Elukvaliteet on meelestatus. Ma saan siiski ka siin seinte vahel liikuda.
Mis mind ootab väljaspool? Kodu? Kus?
Kõikides "kodudes" olen kössitanud. Minu jaoks pole ruumi. Lepin, harjun. Ja hävitan ennast, sest ei ela oma tõekspidamistele vastavalt. Kohati tundusid katusepakkujad toksilised. Toksiline on minu hukkamõist, üks hirmu ümberpööratud vorme. Kõverpeegel.
Vaimutöö. Raske ja samas lihtne, kui vabaks lasta. Kustutada.
Võtan voli sellele kõigele sülitada.
Neid võimalusi on tulnud veelgi, ent oma piiratuses ei suutnud ma kõike mängu panevalt nende järele haarata.
Kohti. Potentsiaalset kodu.
Hirmuvalitsus peab lõppema, kuid olin sündinud selle pitseri all. Kannan selle nime: HIRM.
See võitlus on igavesti kestev. Ma ei kavatse alla anda.
Enne haiglasse kukkumist pakkus Universum mulle võimalust elada inimestega, kes paljuski mu ellusuhtumist jagavad. Aga olen siin. Asutuses. Ja tänulik, sest see on olnud väga õpetlik "intensiivravi."
Kas viga saab parandada?
Olen terve elu kannatanud, et teisi säästa. Ohver ja ori.
Veel üleeile oli minu sees selline raev, mõtlesin, et kui ma selle vabastan, plahvatan tükkideks. Minu olukord pole kõige hullem. Elukvaliteet on meelestatus. Ma saan siiski ka siin seinte vahel liikuda.
Mis mind ootab väljaspool? Kodu? Kus?
Kõikides "kodudes" olen kössitanud. Minu jaoks pole ruumi. Lepin, harjun. Ja hävitan ennast, sest ei ela oma tõekspidamistele vastavalt. Kohati tundusid katusepakkujad toksilised. Toksiline on minu hukkamõist, üks hirmu ümberpööratud vorme. Kõverpeegel.
Vaimutöö. Raske ja samas lihtne, kui vabaks lasta. Kustutada.
Võtan voli sellele kõigele sülitada.
Vulin ja tablakad
Ahv on ka vist uudishimulik loom…
Täpselt siuke tunne on, et
Minge kõik sinna, kuhu muu ei mahu
kui teatud kogus poolseeditud „toitu“, (või midaiganes te
selle pähe sööte)!
enne koitu…
aga
soovitan hoopis metsa minna!
Wiggaz!
Täna on see päev, kus ainult vannuks oma abituse peale. Nagu
elevant portselanipoes. Ja siis tullakse mulle ütlema, et sööma peab. Shiit, ma
ei mahu ära ju kuhugi! Motoorika on aegluubis. Mulle on alati närvidele käinud
aeglaselt kõndivad inimesed. Olen positiivne (Universum – check!). See äpusus
teeb mulle nalja, aga erinevalt eelmistest päevadest pole naermine enam nalja
asi, sest kopsust väljub voolik, et liigne vedelik uhutud saaks. Naerda tahaks
just, et seda protsessi kiirendada. Aga suht ebameeldivalt valus on. Op käis
kiirelt. Muffigi ei mäleta. Aga ärgates oli harjumatult kiimas. Variatsioon
lesbiunelmaid tuli peale. Üks õde oli potentsiaalne.
Maadlen siin vandumise ja rahulolematusega enese üle. Siin
olles mõistan järjest enam, kui naeruväärne see on ja kui teenimatult palju
olen oma eluaastate jooksul oma puudustele tähelepanu pööranud. Ja sellega neid
enese silmis võimendanud. Väga intrigeeriv õppetund küll.
Tahan loodusesse nii, et võiksin/saaksin elada.
Näen paremast silmast uduselt. Allergia?
Teen mingeid sundgrimmasse kogu aeg + rahutute jalgade
sündroom. Kompulsiivsündroom on ka pealekauba. Tahtejõu proovilepanek.
Lõdvestu. Lase lahti.
Pea nädal pole midagi lõplikku selgunud. Mis on ka
mõistetav. Vastus kõigile küsimustele: ma ei tea s****gi. Tänud, et kaasa
elate, kallid, aga elage oma elu selle arvelt veel natukene rohkem ;) Meil
kõigil on palju tööd teha, eelkõige endaga.
Tänaseks märksõnaks on vulin.
Mul on mulisev kohver, nupud peal. Isegi juhtmed küljes. Uhke
värk.
Lõpuks ometi on oma ruum: osa haiglapalatist. HA-HA!
Kõik soovid täituvad:
Tahtsin paastulaagrisse;
Klistiiri – sain lausa kolm korda;
Haiglasse – säh (milline haige inimene tahab haiglasse?!)
Justnimelt haige inimene tahabki haiglasse. Seepärast ta haige ongi.
Mul on mulisev juhtmete ja nuppudega kohver
ja palavik 37,9
…ohver –
mine metsa seenele!
Või kallista puud
mõõda maad
või midagi...
Mind ei kepi, koti ükski sõnastamata saast
ega negatiivne pläma!
Tõstan maast
taaskord gravitatsiooni manifestatsiooni -
äpuolek nalja teeb:
Wave your hands in da air!
Sees vehib tantsu irooniline irve.
Naerev Buddha.
And I just don’t care.
Tellimine:
Postitused (Atom)