Nüüdisaja kultuuriprobleemid
Kas olete kunagi istunud suletud silmadega ja jälginud oma
mõtete liikumist? Kas olete jälginud oma mõtteid - või palju enam, on teie vaim
valvanud iseennast oma teguviisis? Kuidas reageerite uuele ideele? Kui te pole
seda teinud, olete väga palju kaotanud. Kui te ei tea kuidas teie mõistus
reageerib, kui te mõistus ei ole teadlik enda aktiivsusest, ei avasta te
kunagi, mis on ühiskond. Võite lugeda raamatut sotsioloogiast, lugeda raamatuid
ühiskonnateadusest, kui te ei tunne kuidas teie oma mõistus töötab, ei saa te
tegelikult aru, mis ühiskond on, sest teie mõistus on osa ühiskonnast. Teie
reageeringud, teie usundid, teie riided, asjad, mida mõtlete - kõigest sellest
on ühiskond moodustunud, see on peegeldus sellest, mis teie mõistuses toimub.
Niisiis, teie mõistus ei seisa eraldi ühiskonnast, teie kultuurist,
mitmesugustest klassiseisuste jaotustest, paljude inimeste auahnusest ja
konfliktidest. Kõik see on ühiskond ning teie olete osa sellest. Pole olemas
"teie", mis oleks ühiskonnast eraldatud.
Niisiis, ühiskond püüab alati noori kontrollida, kujundada, painutada mõtlemist skeemi järele. Alates sünni hetkest ning hiljem, kui hakkate välismuljeid vastu võtma. Teie ema ja õpetajad seletavad pidevalt, mida teha ja mida mitte, mida uskuda ja mida mitte. Teile seletatakse, et Jumal on olemas, või Jumalat ei ole olemas. Kõik reformid, pole tähtis, millised nad on, on ainult huvitatud tingimuste parandamisest vangla sees. Nad ei tiivusta teid kunagi alistumatuks jääma. Nad ei ütle kunagi: "Murdke autoriteedi ja traditsioonide müürist läbi, raputage maha mineviku tingimused, mis vangistavad teie mõistust." Peate teadma, mida mõtlete. Peate olema teadlik sellest, mida usute ja mida ei usu. Kuni te pole teadlik ühiskonna poolt moodustatud skeemist ega murra end sellest välja, olete selle skeemi vang ehkki arvate, et olete vaba.
Oleme huvitatud, kas ühiskonnast väljaheidetu tohib minna templisse või mitte. Soovime väljaheidetute kasti likvideerida ning ühe kasti likvideerimisel loome teise "kõrgema" kasti. Niisiis jääme "kõrgema" kasti vangideks, aga vanglas ei ole vabadust. Vabadus asub väljaspool vangla müüre, väljaspool ühiskonna standardit. Kuid et sellest standardist vaba olla, peate selle olemusest aru saama, mis tähendab arusaamist oma mõistusest. Piiratud mõistus on see, mis on loonud praeguse tsivilisatsiooni, kultuuri, ühiskonna, omaenda mõistusest aru saamata. Ka ilma mõistmiseta vastuhakul on vähe mõtet. Sellepärast on väga tähtis olla teadlik kõiges oma aktiivsuses, mõtetes, tunnetes. Kui olete endast täielikult teadlik, muutub teie mõistus väga tundlikuks, väga ärksaks.
Proovige seda, ja mitte kauges tulevikus, vaid juba homme või täna pärast lõunat. Kui teie korter on inimestest üle kuhjatud, siis minge välja, istuge puu alla või jõe äärde ja jälgige vaikselt, kuidas teie mõistus töötab. Ärge kritiseerige vaid vaadelge seda nagu vaataksite filmi. Teie vaim on humaanne ning kui seda mõistate, siis on teil tohutult kaastunnet. Sellest kaastundest võrsub üllatavalt suur armastus ning siis tunnete, mis on ilu.
Niisiis, ühiskond püüab alati noori kontrollida, kujundada, painutada mõtlemist skeemi järele. Alates sünni hetkest ning hiljem, kui hakkate välismuljeid vastu võtma. Teie ema ja õpetajad seletavad pidevalt, mida teha ja mida mitte, mida uskuda ja mida mitte. Teile seletatakse, et Jumal on olemas, või Jumalat ei ole olemas. Kõik reformid, pole tähtis, millised nad on, on ainult huvitatud tingimuste parandamisest vangla sees. Nad ei tiivusta teid kunagi alistumatuks jääma. Nad ei ütle kunagi: "Murdke autoriteedi ja traditsioonide müürist läbi, raputage maha mineviku tingimused, mis vangistavad teie mõistust." Peate teadma, mida mõtlete. Peate olema teadlik sellest, mida usute ja mida ei usu. Kuni te pole teadlik ühiskonna poolt moodustatud skeemist ega murra end sellest välja, olete selle skeemi vang ehkki arvate, et olete vaba.
Oleme huvitatud, kas ühiskonnast väljaheidetu tohib minna templisse või mitte. Soovime väljaheidetute kasti likvideerida ning ühe kasti likvideerimisel loome teise "kõrgema" kasti. Niisiis jääme "kõrgema" kasti vangideks, aga vanglas ei ole vabadust. Vabadus asub väljaspool vangla müüre, väljaspool ühiskonna standardit. Kuid et sellest standardist vaba olla, peate selle olemusest aru saama, mis tähendab arusaamist oma mõistusest. Piiratud mõistus on see, mis on loonud praeguse tsivilisatsiooni, kultuuri, ühiskonna, omaenda mõistusest aru saamata. Ka ilma mõistmiseta vastuhakul on vähe mõtet. Sellepärast on väga tähtis olla teadlik kõiges oma aktiivsuses, mõtetes, tunnetes. Kui olete endast täielikult teadlik, muutub teie mõistus väga tundlikuks, väga ärksaks.
Proovige seda, ja mitte kauges tulevikus, vaid juba homme või täna pärast lõunat. Kui teie korter on inimestest üle kuhjatud, siis minge välja, istuge puu alla või jõe äärde ja jälgige vaikselt, kuidas teie mõistus töötab. Ärge kritiseerige vaid vaadelge seda nagu vaataksite filmi. Teie vaim on humaanne ning kui seda mõistate, siis on teil tohutult kaastunnet. Sellest kaastundest võrsub üllatavalt suur armastus ning siis tunnete, mis on ilu.
- Krishnamurti
laupäev
Nonii. Oled reaalsusega silmitsi. Kiht-kihilt, tõele järjest lähemal. Molekulaartasandil. Miski pole reaalsem kui surm. Kuid seegi on veel kaugel terendamas kui Päike.
Minu arusaam positiivsest mõtlemisest on ilmselt vale. Milline on ellusuhtumine? Selge on see, et siiani on see olnud negatiivne. Viimastel päevadel järjest süvenev pessimism, inimvihkamine lausa. Olen olnud vastik, õel. Pooleldi. Mõtetes. Alati nii, et midagi jääb ka mulle. Vihanud võõraid, vastutulevaid, järjekorras ootavaid. Puhtalt nendega koos ühistranspordis sõitmine, ostukeskustes kärude või korvidega mööda pareerimine – kõik, mis on tänapäevalikult inimlik, on mulle siiani olnud vastumeelne. Rõhutan sõna „siiani“, sest edasi enam nii ei saa. Ma pean selle reaalsusega leppima. Ma ei või lõputult põgeneda. See on minu õppetund. Mina olen Universum ja see kõik on minu loodu. Puudu jaab teadlikkusest ja täielikust eneseusaldusest. Olgugi et endast välist, see tähendab, teisi inimesi, teisi Universiume, teisi jumalaid, ei saa muuta.
Ja siis on tänulikkus. Armastus. Neid ma tean, tunnen ja oskan. Olen armastaja. Küllap duaalsust mõistetakse vääralt, kui seda eitatakse. Duaalsus on üks. Ühe mündi kaks poolt nö, ja loomulikult on veel serv ja erinevaid tahke veel, kuid see kõik on ühe terviku osa. Ja Tervikus on lõputu hulk mõõtmeid, dimensioone.
Olen haiglas esimest korda. Keemiaravi osakonnas. Algul arvasin, et see on juhuslik: voodikohti pole. Veel eile ESOs (erakorralises siseosakonnas) olin valmis koju jalutama. Enesetunne polnud just kiita. Palavikuline. Mulle omane rahutus võttis võimust. Ruumi keskel tohtrite ja õdede kompuutritega töölauad. Sealne olme oli peaaegu et anonüümne. Õdede empaatia ja kiirabiarstide ratsionaalne antipaatia. Tehakse tõsist tööd. Reaalset. Siinset. Selles dimensioonis, kus inimesed on haiged.
Eile, enne pereõe juurde minekut juhtusin vaatama dokumentaali Farrah Fawcettist 1970ndate legendaarsest kultussarajast Charlie’s Angels. Oma hiilgeajal The It Girl, kes elu teises pooles võitles väga haruldase anaalvähiga. Võitles lõpuni välja. Positiivsena. Surmatunnini.
Seegi on ühe terviku osa, juhuslik või mittejuhuslik. Väärtustada elu just sellisena nagu ta on. Mind on õnnistatud suurepäraste inimestega. Kõik, kes on mu teele sattunud, ka need, kes on mind alandanud mingil moel. Eriti neile pean olema tänulik. Sest mitte nemad ei teinud mulle liiga. Mina lasin endale liiga teha. Ja tegin seda jätkuvalt. Ka teistele. Õppetund.
On üks hing, kellega mu teed on põimunud, keda ausalt öelda ei tahaks enda ellu. See vastmeelsus on jätkuvalt mõistetamatu. See on midagi minu seest. Andesta.
Veel eile või oli see üleeile, kui ütlesin ühele kolleegile, et mu sees on mingi pigikogu, mis vajab väljavõtmist (põletamist?). Et mul on ravitsejat vaja, sest oma jõududega ei saa. See, mis puutub mu kehasse ja hinge.
Alles nüüd hakkan ehitama sildu oma hingeosade ja ihu vahele. Kui hingeosad on kadunud, leian need üles.
Aktsepteerida teist inimest, seda reaalsust ja paralleelseid. Miks see tundub raske?
Mul on kalduvus süüdistada teisi. Ka ennast sealjuures. Küsimus pole mitte kelles, vaid süüdistamises endas. See on väärkontseptsioon, mis ei õigusta ennast, kui sellele just eluõigust ei anna. Sama on needuste ja karmaga. Tambet Väli ütles mõned päevad tagasi tabavalt: „Karmat ei ole, kui lased lahti.“
Ma lasen süüst lahti.
Ka vajadus vabandada - see on ju süüst kinni hoidmine. Teen ma seda teiste jaoks? Kui ma vabandan, - mis on pelgalt sõnad – siis on andeks andmine teise teha. Endale andestamine on lahti laskmine. Seegi kontseptsioon tundub pealtnäha teostatav, kuid juba praegu minu captive mind või ego sosistab kuklas: „Aga…“.
Kurbnaljakas.
Ma naersin täna palju. Sest võimas supp on mul ikka kokku keedetud, vürtsitatud viimased kaks aastat.
Mul ei ole vähki. Mul on mingid massid. Kogumid endasse hoitud emotsioone. Ma nutan. Nutan ka nende eest, kes seda endale lubada ei saa. Nutan end tühjaks. Ja mitte keegi ei saa mind keelata. Tahan ja nutan. Vajan seda. Puhastust. Et saasta pilluks mu silmist välja, et seda pigi ja viha enam mu sisse ei jääks. Olen Päikeselaps ja täna sain Päikest nautida just nii palju, kui hing ihkab. Haigla palatist, Mustamäe haigla keemiaravi osakonna esimeses üksuses, 12. korrusel.
Ma naersin täna südamest.
Tellimine:
Postitused (Atom)