Kui arst ütles, et tuleb keemiaravi, pole midagi teha, ütlesin selle peale, et ennem hüppan siitsamast 12. korruse aknast alla... Hirm sai võitu ja ma andsin alla. Sest ega mul mingit alternatiivset tegevusplaani polnud niimoodi varnast võtta. Ma ei tea siiani, mida teha.
Olen saanud kolm satsi: kolmepäevased vedelemised haiglavoodis ja mürk jookseb veeni.
Justkui oleks kolm kihti nahka kooritud. Keha on shokis ja stressis konstantselt. Teda on vägistatud. Iga kord küsin endalt, miks ma lasen seda endaga teha?
Ma olen selles olukorras täiesti üksi. Meil on täiesti puudulik support system. Valikuvõimalustest ei räägita. Tehakse sotsiaalabist sõltuvaks ja ravimitööstuse orjaks.
Maailm Asutuses on mustvalge. Ja Tallinn on valdavalt argiselt hall. Kõik nohisevad tööd teha. Kellegi pole aega sinu muresid kuulata. Alternatiivid on, aga ilma garantiita. pead uskuma imedesse. Toimib vaid see, mis haakub sinu uskumuste süsteemiga.
Ma kipun tihti unustama, kes ma olen. Pean päevast päeva tegelema tunnetega nagu alaväärsus, häbi ja süütunne. Vähe sellest, et pean võitlema vähiga, pean võitlema ka justkui kogu maailmaga. Et ma oma tundeid väljendan, siis olen nõrk ja kõrvaleheidetu. Pean end tõestama, et kui tubli ma olen, et haaran kohe härjal sarvist ja hakkan aga tegutsema ja käin samal ajal veel vapralt tööl. Et olen positiivne. Ma tõesti püüan. Aga ma tihti tunnen, et pole suurt midagi, mille nimel elada. See miski on justkui ära võetud.
Mulle öeldakse, et keemia on halb. - Jah, ma tean.
Mulle öeldakse, et ma ei tohi süüa seda, mida kõik inimesed ümberringi iga päev sisse vintsutavad: suhkur, jahutooted, piimatooted, lihatooted... - Jah, ma tean. Olen "teadlik" nende kahjulikkusest. Olin ennegi.
Mulle öeldakse (arstid mitte), et puhkama peab, värskes õhus viibima, istevanne tegema, karastama, võimlema, menüü koostama ja sellest kinni pidama, joogat tegema, saunas käima, mediteerima, endasse vaatama, loominguga tegelema, värskeid mahlasid pruukima, quigongi tegema...
Aga kas tead, alati pole energiat, et seda kõike teha. Enamasti polegi. Tahan vaid magada.
See meeltesegadus, millega päeva alustan ja suur saladus, mida kaasas pean kandma - need jooksutavad mind tühjaks.
Ma ei suuda leppida selle diagnoosiga. See kõik on kui mingi konspiratsioon. Olen kolm kuud lihtsalt mõttetult ringi jooksnud, et taastada tavapärast elurütmi, aga asjatult.
Miski pole enam endine.
Mina pole enam endine. Olen iseenese hall vari. Värelen.
Olen maas, aga tõusen üles ja lähen edasi.
