Mõtisklusi psühhosomaatikast

Selgitanud, milline osa on hormoonidel elusorganismi üldises kohanemises, formuleeris Hans Selye saadud tulemused 1936. aastal stressi universaalseks kontseptsiooniks ja nimetas selle üldiseks adaptsioonisündroomiks (ÜAS) ehk bioorgaaniliseks stressisündroomiks (BSS). Ükskõik, milline ärritaja keha tabab - temperatuurimuutus, verejooks, infektsioon -, reageerib elusorganism alati evolutsiooni käigus välja kujunenud stereotüüpsete reaktsioonidega, milles eristati kolm faasi:

• Esmalt aktiveerib ärritaja neerupealiste koore, depoodest vallanduvad stressihormoonid verre.
• Ärritaja toime jätkudes osutab organism vastupanu, kujuneb välja resistentsus ehk püsiseisund. Alarmreaktsiooni nähud taanduvad, vastupanu on tavalisest jõulisem.
• Pikaajaline, tugev pinge kurnab reageerinud süsteemid ära. Adaptsioonienergia varud on lõpukorral. Elundites tekkinud muutused on pöördumatud, organismi tegevus hääbub.

(Paju 2004:132)