Abjekt on perversne, sest ta ei ütle keelust, eeskirjast või seadusest lahti ega ka mitte ei järgi neid, vaid väänab, võltsib ja solgib; ta kasutab ja pruugib neid, selleks et neid paremini salata. Ta tapab elu nimel: edumeelne despoot; ta elab surma teenides: geneetikust hangeldaja; ta kodustab teiste kannatust omaenda hüvanguks: küünik (ja psühhoanalüütik); ta kindlustab oma nartsissistlikku võimu, teeseldes selle kuristike paljastamist: kunstnik, kes teeb kunsti nagu "äri"... Tema kõige levinum ja ilmelisem nägu on korruptsioon. See on abjekti ühiskondlik nägu.
(Kristeva 2006: 32)
