NAUDING JA AFEKT

Ühesõnaga, nauding. Sest eksinu võrdsustab enda kellegi Kolmandaga. Ta kindlustab enda tolle otsustusvõimega, mõistab hukka tema vägevuse najal, toetub tema seadusele, et unustada või unustuse loor katki rebida, aga ka selleks, et püstitada oma objekt kukkuvana. Läbi kukkununa. Teise poolt alla kukutatuna. Selles võib küll näha omamoodi kolmnurkstruktuuri, mida hoiab koos Teine, ent see „struktuur” on tasakaalust väljas, katastroofitopoloogia. Kuna Teine on muutunud alter egoks, annab ta käest subjekti homogeensust tagava kolmnurga kolm tippu ning laseb objektil langeda jälestusttekitavaks reaalsuseks, mis on ligipääsetav üksnes naudingus. Selles mõttes eksisteerib abjekt sellisena üksnes läbi naudingu. Teda ei tunta ega ihaldata, teda nauditakse. Võimsalt ja valusalt. See on kirg. Ning nagu selles naudingus, milles niinimetatud iha objekt „a” lendab kildudeks koos peegliga, kus mina loobub end peegeldamast, selleks, et näha end Teises, nii pole ka abjektis midagi objektiivset ega isegi mitte objektset. Ta on lihtsalt piir, eemaletõukav and, mille alter egoks muutunud Teine lahti laseb, et „ma” temas ei kaoks, vaid omandaks selles ülevas võõrdumises langenud eksistentsi. Niisiis püüab nauding subjekti endasse neelata, ent Teine ei lase tal sellesse vajuda, muutes selle talle eemaletõukavaks. Seega saab mõistetavaks, miks nii paljud abjekti ohvrid on lummatud või isegi kuulekad ja leplikud ohvrid.

Abjektsioon on piir, aga ennekõike on ta ambivalentsus. Sest ta küll distantseerib, ent ei lahuta subjekti lõplikult sellest, mis teda ohustab – vastupidi, ta on tunnistus sellest, et subjekt on alalises ohus. Aga ka sellepärast, et abjektsioon ise on segu otsustusvõimest ja afektist, hukkamõistust ja vaimustusest, märkidest ja tungidest. Abjetsioonis on säilinud see pimedus, mis ümbritseb ürgset objekti-eelset suhet ja mäletamatut vägivaldsust, millega üks keha eraldub teisest, selleks, et olla. Selles pimeduses kaovad tähistatava asja piirjooned ning seal toimub üksnes ettearvamatu afekt. Kui minus tekitab afekti midagi, mida ma ei taju veel kui asja, siis tähendab see muidugi seda, et mind käsutavad ja määravad tähenduse enda seadused, suhted ja struktuurid. See käsk, pilk, hääl või käeviibe, mis on mu hirmunud kehale seaduseks, on afekt, mitte veel märk, ja kutsub esile afekti, mitte veel märgi. Ma püüan tulutult välistada seda maailmast, mis ei ole mulle edaspidi enam omaksvõetav. Muidugi ma olen üksnes kui keegi teine: mina, objektide ja märkide tekkimise loogika on mimeetiline. Aga kui ma otsin (ennast), kaotan (ennast), või naudin, siis on „ma” heterogeenne. Ruumi, millest tekivad märgid ja objektid, piiritleb ebamugavust, iiveldust ja pööritust tekitava ambivalentsuse vihane vastuhakk. See hetero-genne, kokkukeerdunud, kokkupõimunud ambivalentne vool joonistab välja territooriumi, mida ma võin nimetada omaks, sest Teine, kes on end alter egona minus sisse seadnud, osutab seda mulle vastikuse kaudu.

Mis tähendab veel kord, et see heterogeenne vool, mis joonistab välja abjekti ja peegeldab tagasi abjektsiooni, pesitseb juba tugevalt teisenenud inimloomas. Ma kogen abjektsiooni üksnes siis, kui mõni Teine on asunud selle kohale ja asemele, kellest saab „mina”. Aga mitte niisugune Teine, kellega ma samastun või kelle ma alla neelan, vaid selline, kes mulle eelneb ja mu oma võimusesse võtab, andes mulle sel moel olemise. Teine võtab mu oma võimusesse enne, kui ma olen tekkinud: see on sümboolse sfääri kohalolu, mida võib – kuid ei pruugi – kehastada isa. Inimkeha enda sisemine tähistavus.

(Kristeva, 2006: 23-25)