Kuna abjekt kujutab endast seal algse väljatõrjumise piirimail juba eos olevat märki, mis tähistab mitte-objekti, on arusaadav, et ta piirneb ühelt poolt somaatilise sümptomiga ja teiselt poolt sublimatsiooniga. Sümptom: alla andev keel joonistab kehas välja omaksvõetamatu võõra, koletise, vähi ja kasvaja, mida teadvustamatuse kuulatlejad ei kuule, sest selle eksinud subjekt redutab iha radadest eemal. Sublimatsioon on seevastu just nimelt võimalus nimetada seda, mis nimele ja objektile eelneb ning mis tegelikult on teisel pool nime ja abjekti. Sümptomis võtab abjekt mu oma võimusesse, ma muutun temaks. Sublimatsiooni kaudu hoian ma teda peos. Abjekti ääristab ülevus. Nad sünnivad protsessi erinevates etappides, ent samast subjektist ja samast kõnest.
Sest ka ülevusel ei ole objekti. Ülev „objekt” lahustub põhjatu mälu vaimustusepuhangutes. Jaamast jaama, mälestusest mälestusse, armastusest armastusse kannab mälu selle pimestatuse valguspunkti, milles ma kaon, selleks, et olla. Niipea kui ma ülevust tajun või nimetan, vallandab see – on alati juba vallandanud – terve valingu aistinguid ja sõnu, mis avardavad mälu lõpmatuseni. Ma unustan ära, millest see alguse sai, ning kandun teise maailma, mis on nihkes selle maailmasuhtes, milles „ma” olen: õndsus ja kadu. Ülevus ei eelne tajule ja sõnadele, vaid käib alati koos nendega ja läbi nende, olles midagi enamat, mis meid paisutab ja meist üle tulvab, nii et me korraga oleme siin, heidetud, ja seal, teised ja avanenud. Nihe, sulgematu, Kõik-sustamatus, rõõm: lummus.
(Kristeva: 27)
