Nonii. Oled reaalsusega silmitsi. Kiht-kihilt, tõele järjest lähemal. Molekulaartasandil. Miski pole reaalsem kui surm. Kuid seegi on veel kaugel terendamas kui Päike.
Minu arusaam positiivsest mõtlemisest on ilmselt vale. Milline on ellusuhtumine? Selge on see, et siiani on see olnud negatiivne. Viimastel päevadel järjest süvenev pessimism, inimvihkamine lausa. Olen olnud vastik, õel. Pooleldi. Mõtetes. Alati nii, et midagi jääb ka mulle. Vihanud võõraid, vastutulevaid, järjekorras ootavaid. Puhtalt nendega koos ühistranspordis sõitmine, ostukeskustes kärude või korvidega mööda pareerimine – kõik, mis on tänapäevalikult inimlik, on mulle siiani olnud vastumeelne. Rõhutan sõna „siiani“, sest edasi enam nii ei saa. Ma pean selle reaalsusega leppima. Ma ei või lõputult põgeneda. See on minu õppetund. Mina olen Universum ja see kõik on minu loodu. Puudu jaab teadlikkusest ja täielikust eneseusaldusest. Olgugi et endast välist, see tähendab, teisi inimesi, teisi Universiume, teisi jumalaid, ei saa muuta.
Ja siis on tänulikkus. Armastus. Neid ma tean, tunnen ja oskan. Olen armastaja. Küllap duaalsust mõistetakse vääralt, kui seda eitatakse. Duaalsus on üks. Ühe mündi kaks poolt nö, ja loomulikult on veel serv ja erinevaid tahke veel, kuid see kõik on ühe terviku osa. Ja Tervikus on lõputu hulk mõõtmeid, dimensioone.
Olen haiglas esimest korda. Keemiaravi osakonnas. Algul arvasin, et see on juhuslik: voodikohti pole. Veel eile ESOs (erakorralises siseosakonnas) olin valmis koju jalutama. Enesetunne polnud just kiita. Palavikuline. Mulle omane rahutus võttis võimust. Ruumi keskel tohtrite ja õdede kompuutritega töölauad. Sealne olme oli peaaegu et anonüümne. Õdede empaatia ja kiirabiarstide ratsionaalne antipaatia. Tehakse tõsist tööd. Reaalset. Siinset. Selles dimensioonis, kus inimesed on haiged.
Eile, enne pereõe juurde minekut juhtusin vaatama dokumentaali Farrah Fawcettist 1970ndate legendaarsest kultussarajast Charlie’s Angels. Oma hiilgeajal The It Girl, kes elu teises pooles võitles väga haruldase anaalvähiga. Võitles lõpuni välja. Positiivsena. Surmatunnini.
Seegi on ühe terviku osa, juhuslik või mittejuhuslik. Väärtustada elu just sellisena nagu ta on. Mind on õnnistatud suurepäraste inimestega. Kõik, kes on mu teele sattunud, ka need, kes on mind alandanud mingil moel. Eriti neile pean olema tänulik. Sest mitte nemad ei teinud mulle liiga. Mina lasin endale liiga teha. Ja tegin seda jätkuvalt. Ka teistele. Õppetund.
On üks hing, kellega mu teed on põimunud, keda ausalt öelda ei tahaks enda ellu. See vastmeelsus on jätkuvalt mõistetamatu. See on midagi minu seest. Andesta.
Veel eile või oli see üleeile, kui ütlesin ühele kolleegile, et mu sees on mingi pigikogu, mis vajab väljavõtmist (põletamist?). Et mul on ravitsejat vaja, sest oma jõududega ei saa. See, mis puutub mu kehasse ja hinge.
Alles nüüd hakkan ehitama sildu oma hingeosade ja ihu vahele. Kui hingeosad on kadunud, leian need üles.
Aktsepteerida teist inimest, seda reaalsust ja paralleelseid. Miks see tundub raske?
Mul on kalduvus süüdistada teisi. Ka ennast sealjuures. Küsimus pole mitte kelles, vaid süüdistamises endas. See on väärkontseptsioon, mis ei õigusta ennast, kui sellele just eluõigust ei anna. Sama on needuste ja karmaga. Tambet Väli ütles mõned päevad tagasi tabavalt: „Karmat ei ole, kui lased lahti.“
Ma lasen süüst lahti.
Ka vajadus vabandada - see on ju süüst kinni hoidmine. Teen ma seda teiste jaoks? Kui ma vabandan, - mis on pelgalt sõnad – siis on andeks andmine teise teha. Endale andestamine on lahti laskmine. Seegi kontseptsioon tundub pealtnäha teostatav, kuid juba praegu minu captive mind või ego sosistab kuklas: „Aga…“.
Kurbnaljakas.
Ma naersin täna palju. Sest võimas supp on mul ikka kokku keedetud, vürtsitatud viimased kaks aastat.
Mul ei ole vähki. Mul on mingid massid. Kogumid endasse hoitud emotsioone. Ma nutan. Nutan ka nende eest, kes seda endale lubada ei saa. Nutan end tühjaks. Ja mitte keegi ei saa mind keelata. Tahan ja nutan. Vajan seda. Puhastust. Et saasta pilluks mu silmist välja, et seda pigi ja viha enam mu sisse ei jääks. Olen Päikeselaps ja täna sain Päikest nautida just nii palju, kui hing ihkab. Haigla palatist, Mustamäe haigla keemiaravi osakonna esimeses üksuses, 12. korrusel.
Ma naersin täna südamest.
