Täna mõtlesin selle küsimuse peale, kui juukseid peast tõmbasin.
Ma ei osanud ega oskaks ka praegu sellele vastata. Korraks turgatas, kas küsida seda oma saatusekaaslase käest, kes ütles mulle, et tänu minule leidis ta endas jõu, et olla tervenemiseks häälestatud. Ja usun minagi, et ta saab terveks. Paljuski selle pärast, et ta pole endale vaevaks võtnud teada saada, kui palju on siin maailmas valesti. Vastupidi, ta on elanud oma elu. Ja elab veel paremini. Päikest ja rõõmu talle!
Kas mul on ülevaade sellest, kui õnnetu ma tegelikult olen?
Tegelikult mitte.
On tuttav kontseptsioon enesesse vaatamisest ja ka sellest, et mis sealt vastu vahib, ei meeldi ja ei taha tunnistada. Well hell, I've got shitloads of stuff inside me.
Mulle meeldib ennast lollitada mõttega nagu ka paljude teistega, et ma saan ka sellest üle. Võidan. Teen selle olematuks. Tühistan.
Tihemini kui tulevad pisarad, mõtlen, kas minu aeg on tulnud?
Kõik, mis vähegi sõnadesse pandav, on samahästi kui olematu: tühistatav.
Ja samas võid sellelt samalt pinnalt midagi uut luua, millega ennast ja vahest ka teisi lollitada.
Inimeksistents
,
karma?
etc
