Järelhüüe Treya Killam Weberile. Naisele, kellega tunnen äratuntavat samasust. Aga küllap võivad seda paljud vähegi vaimsusega tegelevad vähihaiged tunda, kui on lugenud neid ridu Ken Wilberi raamatust "Arm ja meelekindlus". See on üks lõputust lektüürist, mida olen viimastel aastatel ja viimastel kuudel kokku lugenud (kunagi vbla panen ka listi siia), et raamatu autori ja tema hingesugulase kombel püüda leida sõna "vähiga" seotud müütide rägastikus, - mis justkui omaksid tähendust, - midagi, mis annaks lootust jätkata oma teekonda reaalajas siin maamunal.
Ma ei hakka harjumuspäraselt raamatust ridu ümber kirjutama (lk 60-61). Soovitan seda raamatut lugeda kõigil: eelkõige aga vähihaigete lähedastel ja onkoloogidel, nõustajatel. See on "filosoofiline teos", mida võib lugeda ka "ilukirjandusliku" teosena. Raamat on mitmeplaaniline ja sümbioosne koosnedes katkenditest Treya päevikutest, tema kirjadest, Wilberi ja nende omavahelistest aruteludest ja läbielamistest. Ei pea lugema tervet raamatut läbi. Midagi ei pea.
Und ei tule. Mõtte analüütiline jada saadab mind 24/7. Suhtun sellesse võimalikku melatoniini puudujääki juba rahulikult. Pealegi on muidki mooduseid, kuidas melatoniini tootmist tõsta (ka üks võimalikke vähiteooriaid?).
Minus on viha. Tunnistan. Mind vihastab kannatus ja hirm, mida endale peale laseme vajuda ja telerist sisse sööta. Kurb on vaadata, kuidas me end ja ümbritsevat süstemaatiliselt hävitame. Mille nimel veel siin maamunal elada? Kas see planeet, meie kodu, pole siis mitte imeline?
Lapsed on suutelised neid samu tundeid tundma ja paraku terve elu kaasas kandma. Paraku ei teadvusta nad endale, mis nendega toimub. Ma ei lubanud endal vihastada. Tajusin selles destruktiivset jõudu juba niigi lagunenud, kuid ajahamba poolt puretud tsivilisatsioonivaremete keskel. Kuna pidin ema vihastamist tihti nägema, ei lubanud endale seda.
See oli minu hukkamõist. Ema pole tema vihastamised. Ta on vaimne olend - inimene oma kogemustepagasi ja geenipaketiga nagu me kõik.
Viha taga on tohutu potentsiaal. Viha on võimalik kasutada kütusena, aga tuleb jälgida tuleohutusnõudeid.
Mu keha ei pruugi terveks saada. Pole eeldusi, mida tavameditsiin positiivselt kinnitaks. Pigem võiks öelda, et mul olid ja on kõigis eluvaldkondades eeldused selle haiguse tekkeks.
Tean, et selle haigusega on võimalik sama hästi elada nagu teadmisegagi, et ükskord sureme me niikuinii. Ehk siis elada mitte karta terve elu surma. Surm pole midagi lõplikku. Surm on lihtne fakt nagu haiguski.
Ära võta õigust teise üle, ma palun. Sul pole õigust, - ka arstil mitte - otsustada teise inimese ravimeetodite üle. Sina ei tea. Ära tahagi teada.
Ma ei soovi kellelegi sellist kogemust. Seepärast jagan enda oma.
Teadvelolek. Teadlikud valikud enese ja läbi enda kogu üldsuse heaks. Yin ja yang. Tavameditsiin ja "alternatiiv" - need on kõik ühe terviku osad. Üks. Need on.
Õpin lahti laskma.
Lasen lahti vajadusest oma tegevusi ja valikuid põhjendada, ennast reklaamida, lahmida, lõhkuda, trööbata, võõbata, alla suruda või esile upitada. Fuck that shit! See on vähe oluline. Kui miski on illusoorne, siis eraldatus oma ignorantsuses. Pime sant näeb rohkem kui nägija tihtipeale.
Olen õnnelik, sest minu suurim rikkus on inimesed minu eluteel. Kõik nii täiuslikud oma vigadega. Andestust, et mõistsin hukka.
Ei ole nii ega naa. On.
:)
