Kuidas sellest kõigest küll kirjutada?
Pahalane tahab kangesti seljaaju närima hakata, mistõttu jalad ja selg ei kanna. A mis sa siis peale hakkad? Mis teed, kui pahalane on suure isuga ja agressiivne? JAH, lasen kiiritada! Sest paremat ja kiiremat lahendust pole võtta. Saan kogemuse võrra rikkamaks.
Eks enese tagant sundimine nii kaugele viiski. Üheksa kuud ränga diagnoosiga: agressiivne IV astme vähk ja haruldane ka veel. Ja ma panen edasi nagu terve hobune.
Pärast kümnete raamatute ja sadade veebisaitide sõelumist, hakkab alles tekkima mingisugunegi ettekujutus sellest mõjuväljade sasipuntrast, mille üldnimetus on "vähk". Me kõik teame justkui, mida see sõna tähistab, aga tegelikult pole halli ettekujutustki. Iga vähivorm on indiviiditi erinev.
Iga päevaga saab üha selgemaks, miks see haigus mul on. Muidugi eirasin saatusekaaslaste soovitusi ennast mitte asjaga vaevata. Surmaperspektiiv ergutab otsima lahendusi, et ajapikendust saada. Ma pole kindel, kas soovitaksin kellelgi põhjuste väljaselgitamist üldse ette võtta, aga kiindlasti mitte üksi. Sa oled selle haigusega niikuinii päevast päeva silmitsi. Ja siis need lõputud dilemmad: alternatiiv või konventsionaalne meditsiin? Kuidas neid omavahel kombineerida? Kuidas kontrollida? Mina ju vastutan oma keha eest! Vastutan oma valikute eest.
Sinuga elab keegi või miski, mida ei pruugi kunagi täielikult mõista, ja see ei allu sinu kontrollile. Veel mitte vähemalt. Kuid, kas pole naiivne arvata, et ma võiksin midagi kontrollida, mis on oma olemuselt midagi seletamatut ja lausa ebamaist? Ja teisest küljest peegeldab see haigus kogu ühiskonna haigeolekut.
Selle haigusega on nii, et kombid - ja arstid ka - pimeduses ja ka kõige kaasaegsem tehnoloogia ei tee sulle kogupilti selgeks.
Ma ei hakka siinkohal kõiki mõjutegureid üles loetlema.
Küll aga pean vajalikuks teha mõningaid tähelepanekuid ja soovitada paari-kolme raamatut, millest esialgu peaks piisama, et saada üldse aimu, mida vähk endast kujutab. Sest kõige hullem on teadmatus. See tekitab hirmu, aga hirmust sünnivadki igasugu patoloogiad.
Võimalik, et keemia polnud minu puhul tark valik. Osalt, ka seetõttu, olen kaotanud liikumisvõime.
See on vene rulett.
Ma TUNGIVALT PALUN, kes on kord saanud raske diagnoosi, ärgu arvaku, et on üksi ja et keegi ei mõista. Me kõik püüame ju tegelikult mõista.
Sellest oleks aga haigel palju abi, kui lähedased end asjaga võimalikult kurssi viiksid.
Ma tean, mida tähendab olla selle haigusega "üksi", eraldatus on meie endi peas loodu.
Ole avatud ja aus, ära häbene oma tundeid. Aga pea meeles, et tunded on ajutised ja kõigest reaktsioon. Reaktsioon on aga käimapanev jõud, seepärast jälgi hoolega, kuhu ja millist energiat suunad. Ära raiska aega egohallutsinatsioonidele! Nüüd on viimane aeg pühenduda oma Minale tervikuna. See Mina on ju siin.
KÜSI, KÜSI JA VEELKORD KÜSI! SEE ON SINU ELU! SUL ON ÕIGUS KÜSIDA. SINA TEED VALIKUID. See ei kehti ainult vähihaigetele, see on iga inimese õigus.
Ja mis peamine: SINUL ON ÕIGUS ELULE.
Raamatutest hiljem...
Kiire elu. Minul vähemalt. Kogu aeg on midagi teha ja kogu aeg katkestatakse.
Armastust!
