Teadmatus... sellest tulenev hirm.
Embrace the fear!
Hindan elu kordades rohkem. Olgu pealegi see kannatus.
Iiveldus nii mitmel tasandil. Arutlus abjektsioonist... Juskui sellest sai kõik alguse. See on minu elu lugu. Meie elu lugu.
Mul pole kunagi olnud kunstnikukssaamise ambitsioone. Pole päris täpselt aru saanud, mida ma tahan. Oluline on ju tegelikult üks. Algusest peale olen tahtnud midagi kogu maailma jaoks teha, olla elukunstnik. Kõik muutused saavad alguse endast. On põnev sõit olnud ja järjest põnevamaks läheb. Järk-järguline egost lahtiütlemine, puhastumine, täielikustumine. Lahustumine ja sulandumine ühtaegu.
Usun armastusse ja seda on pealtnäha siinses kannatustemaailmas vähevõitu, kuid see on meis kõigis olemas. Selleta ei oleks me siin imelise planeedi peal.
Mida jagada kiiritusravi kogemusest?
Iiveldus pole nii hull kui keemiaraviga, aga see on fooniks pidevalt. Kiiritus on lokaalne ja seda antakse doseeritult iga haige puhul ise annustes. Ainus koht, kus suutsin mediteerida. Seal peakski mediteerima, sest pead olema täiesti liikumatult. Vaevata.
Igal ühel oma lugu. Mingeid ootusi ei tasu seada. Elangi konkreetselt - ÜKS PÄEV KORRAGA.
Uus asi - närvivalud. Need on hoopis midagi muud, kui seljaaju korralikult ei tööta. Külmatunne, sipelgad, tahtmatud krambid, imelikud tundmused. Inimene kohaneb. Ka mina. Oluline on liikuda ja mitte olukorda manduda; oma vajadusi väljendada, haiglapersonaliga avatult ja hirmuvabalt suhelda. Mitte kõigile pole antud selgeltnägijavõimed: inimesed ei oska lihtsalt neid kasutada.
Vähk. Mul puudub sellega kommunikatsioon. Hetkel. Arvestades statistikat, pole liiast öelda, et see on ühiskonna haigus ja sellega tuleb tegeleda. See ei puuduta ainult haiget ennast. Haige on peegel.
Tänaseks kõik. Elu läheb edasi.
Ja veelkord meeldetuletuseks:
Be the change you want to see in the world. – Gandhi
