Kui hakkasin lahkuma, otsustasin ta käest veel kord küsida teadmistega
inimese vaenlaste üle. Väitsin, et ei tule tükil ajal tagasi ja et oleks hea üles
kirjutada, mis ta on öelnud, et siis eemal olles selle üle järele mõelda.
Ta kõhkles tükk aega, kuid hakkas siis rääkima.
"Kui inimene hakkab õppima, siis ei ole tal kunagi selgust oma
eesmärkidest. Tema eesmärk on puudulik, tema kavatsus ähmane. Ta loodab tasusid,
mis kunagi ei materialiseeru, sest ta ei tea midagi õppimise raskustest.
Ta hakkab õppima aeglaselt - tükk-tükilt, siis suurte kamakatena. Ja tema
mõtted on varsti vastuolus. See, mida ta õpib, ei ole kunagi see, mida ta
endale ette maalis või kujutas, ja nii ta hakkab kartma. Õppimine ei ole kunagi
see, mida keegi loodab. Iga õppimise aste on uus ülesanne, ja hirm, mida
inimene kogeb, hakkab kasvama halastamatult, järeleandmatult. Tema eesmärk
muutub lahinguväljaks.
Ja nii on ta komistanud oma esimesele loomulikult vaenlasele - hirmule!
Kohutav vaenlane - reetlik ja raske ületada. See jääb varjatuks igal teepöördel
- hiiliv, ootav. Ja kui inimene, kes on
tema kohalolekust hirmutatud, ära jookseb, on vaenlane tema otsingutele punkti
pannud."
"Mis juhtub inimesega, kui ta hirmuga minema jooksed?"
"Temaga ei juhtu midagi, välja arvatud see, et ta kunagi ei õpi. Ta ei
saa kunagi teadmistega inimeseks. Ta muutub võib-olla türanniseerivaks või
kahjutuks, ärahirmutatud inimeseks. Tema esimene vaenlane paneb tema
igatsustele punkti."
"Ja mida võib ta hirmu ületamiseks teha?"
"Vastus on väga lihtne. Ta ei tohi ära joosta. Ta peab oma hirmu
trotsima ja sellest hoolimata võtma ette järgmise õppimise astme ja järgmise ja
veel järgmise. Ta peab olema täielikult hirmunud, kuid ei tohi siiski
peatuda. See on reegel! Ja tuleb hetk,
mil tema esimene vaenlane tagasi tõmbub.
Inimene hakkab ennast kindlana tundma. Tema kavatsus muutub tugevamaks.
Õppimine ei ole enam kohutav ülesanne.
Kui see rõõmus hetk tuleb, võib inimene kõhklusteta öelda, et ta on võitnud
oma esimese loomuliku vaenlase."
"Kas see juhtub korraga, don Juan, või järk-järgult?"
"See juhtub järk-järgult ja siiski võidetakse hirm järsku ja kiiresti."
"Kuid kas inimene ei ole jälle hirmunud, kui talle midagi uut ette
juhtub?"
"Ei. Kui inimene on kord juba võitnud hirmu, on ta ülejäänud osa elust
sellest vaba, sest hirmu asemel on ta saavutanud selguse, mis kustutab hirmu.
Selleks ajaks tunneb inimene oma soove, ta teab, kuidas neid soove rahuldada.
Ta võib ette aimata oma uusi õppimise astmeid ja kõike ümbritseb terav selgus.
Inimene tunneb, et midagi ei ole tema eest varjatud.
Ja nii on ta siis kokku puutunud oma teise vaenlasega - selgusega! See
mõistuse selgus, mida on nii raske saavutada, hajutab küll hirmu, kuid ka
pimestab.
See sunnib inimest mitte kunagi eneses kahtlema. See annab talle kinnituse,
et ta võib teha kõike, mis talle meeldib, sest ta näeb kõiki asju selgelt. Ja
ta on julge, sest tal on selgus ja ta ei peatu mitte millegi ees. Kuid see kõik
on üks viga, see on otsekui mittetäielik. Kui inimene allub sellele
uskumapanevale võimule, on ta alla jäänud oma teisele vaenlasele ja käsitleb
õpinguid kohmakalt. Ta tormab siis, kui ta peaks olema kannatlik, või on
kannatlik siis, kui peaks tormama. Õpinguid käsitleb ta kohmakalt seni, kuni
jõuab olukorda, kus ta ei ole võimeline enam midagi rohkem õppima."
"Mis saab inimesest, kes on kaotanud sellisel viisil, don Juan? Kas ta
sureb selle tulemusena?"
"Ei. Ta ei sure. Tema teine vaenlane on teda peatanud teadmistega
inimeseks saamise püüdlustes, selle asemel võib inimene muutuda lõbusaks
sõjameheks või klouniks. Siiski ei muutu selgus, mille eest ta on maksnud nii
kallist hinda, kunagi jälle pimeduseks ja hirmuks. Ta on selguses
seni, kuni elab, kuid ta ei saa enam kunagi õppida või millegi järele igatseda."
"Kuid mida peab ta tegema, et mitte kaotada?"
"Ta peab tegema seda, mida ta tegi hirmuga: ta ei tohi alistuda oma
selgusele ja peab kasutama seda ainult selleks, et näha, peab kannatlikult ootama
ja ettevaatlikult mõõtma, enne kui uusi samme astub. Kõigepealt peab ta mõtlema,
et tema selgus on peaaegu viga. Ja tuleb hetk, mil ta saab aru, et tema selgus
oli ainult punkt tema silmade ees. Ja
selliselt ületab ta oma teise vaenlase ja saavutab positsiooni, kus miski ei
või teda enam vigastada. See ei ole viga. See ei ole ainult punkt tema silmade
ees. See on tõeline jõud.
Ta teab selles punktis, et jõud, mida ta on püüdnud nii kaua aega, on
lõpuks tema oma. Ta võib teha sellega, mida ta iganes soovib. Tema ally on tema käsutuses. Tema soov on
seadus. Ta näeb kõike, mis on tema ümber. Kuid ta on kohtunud ka oma kolmanda
vaenlasega - jõuga!
Jõud on kõikidest vaenlastest kõige tugevam. Ja muidugi kõige kergem, mida
teha, on sellele järele anda, lõppude lõpuks on inimene tõesti võitmatu. Ta kamanadab,
hakkab ette võtma kalkuleeritud riske ja lõpetab seaduste tegemisega, sest ta
on meister.
Inimene selles staadiumis vaevalt märkab oma kolmandat vaenlast, kes tema
kallale tuleb. Ja äkki, teadmata kuidas, on ta tõesti lahingu kaotanud. Tema
vaenlane on muutnud ta julmaks, kapriisseks inimeseks.
"Kas ta kaotab oma jõu?"
"Ei, ta ei kaota kunagi oma selgust ega oma jõudu."
"Mis teda siis eristab teadmistega inimesest?"
"Inimene, kes on alistatud jõu poolt, sureb, teadmata tõeliselt,
kuidas seda käsitleda. Jõud on ainult tema saatuse koorem. Sellisel inimesel ei
ole valitsust enda üle ja ta ei tea, milla ja kuidas oma jõudu kasutada."
"Kas see kaotus nendele vaenlastele, on lõplik kaotus?"
"Muidugi on see lõplik. Kui üks nendest vaenlastest inimese üle
võimust saab, siis ei ole enam midagi, mida ta võiks teha."
"Kas on näiteks võimalik, et inimene, kes on kaotanud jõule, võib näha
oma viga ja muuta oma teed?"
"Ei. Kui inimene kord loobub, siis on ta läbi."
"Aga kui ta on ajutiselt pimestatud jõu poolt ja siis keeldub sellest?"
"See tähendab, et tema võitlus ikka veel kestab. See tähendab, et ta
ikka veel püüab saada teadmistega inimeseks. Inimene on ainult siis kaotanud,
kui ta enam ei proovi ja järele annab."
"Kuid siis, don Juan, on võimalik, et inimene võib ennast aastateks
hirmule allutada, kuid lõpuks võidab selle?"
"Ei. See ei ole õige. Kui ta hakkab täielikult kartma, ei alluta ta
seda kunagi, sest ta kohkub õppimisest tagasi ega proovi kunagi uuesti. Aga kui
ta püüab õppida aastate jooksul hirmu keskel, võidab ta lõpuks selle, sest ta
ei ole ennast kunagi tegelikult sellele allutanud."
"Kuid võib ta võita oma kolmanda vaenlase, don Juan?"
"Ta peab seda tahtlikult trotsima. Ta peab taipama, et jõud, mille ta
näiliselt on allutanud, ei ole tegelikult kunagi tema oma. Ta peab ennast kogu
aeg joone peal hoidma, käsitledes seda kõike, mida ta on õppinud, hoolikalt ja
ustavalt. Kui ta näeb, et selgus ja jõud tema enese kontrollita on hullem kui
viga, siis jõuab ta punkti, kus kõik on kontrolli all, siis ta teab, millal ja
kuidas oma jõudu kasutada. Ja nii on ta võitnud oma kolmanda vaenlase.
Siis on inimene oma õppimisteekonna lõpul ja kohtub peaaegu hoiatuseta oma
viimase vaenlase - vanadusega! See vaenlane on kõige jõhkram, inimene ei ole
võimeline teda täielikult võitma, vaid ainult eemale tõrjuma. See on aeg, kus
inimesel ei ole enam hirmu ega läbematut mõistuse selgust - aeg, kus kogu tema
jõud on kontrolli all, kuid samuti aeg, kus tal on järeleandmatu iha puhata. Kui
ta andub täielikult oma ihale heita maha ja unustada, kui ta rahustab ennast
väsimuses, on ta kaotanud viimase raundi ja vaelane muudab ta nõrgaks vanaks
olendiks.Tema soov tagasi tõmbuda valitseb kogu tema selguse, jõu ja teadmiste
üle.
Aga kui inimene heidab oma väsimuse endast ära ja elab oma saatuse läbi,
siis võib teda kutsuda teadmistega inimeseks, kuid ainult sellel lühikesel
hetkel, mil tal õnnestub eemale tõrjuda oma viimane, võitmatu vaenlane. See
hetk selgust, jõudu ja teadmist on küllaldane."
...
(Castaneda 1996: 95-100)
