Kas loobumisega T pool elamisest tegin fataalse vea? Ei tahtnud võtta vastutust kellegi eest? Mis see siis ära ei ole, kolme kassi eest hoolitseda, kes, nagu tuleb välja, on suurepärased tervendajad. Mind valdas põhjendamatu paanika. Hülgasin enda ühes nendega.
Neid võimalusi on tulnud veelgi, ent oma piiratuses ei suutnud ma kõike mängu panevalt nende järele haarata.
Kohti. Potentsiaalset kodu.
Hirmuvalitsus peab lõppema, kuid olin sündinud selle pitseri all. Kannan selle nime: HIRM.
See võitlus on igavesti kestev. Ma ei kavatse alla anda.

Enne haiglasse kukkumist pakkus Universum mulle võimalust elada inimestega, kes paljuski mu ellusuhtumist jagavad. Aga olen siin. Asutuses. Ja tänulik, sest see on olnud väga õpetlik "intensiivravi."

Kas viga saab parandada?

Olen terve elu kannatanud, et teisi säästa. Ohver ja ori.

Veel üleeile oli minu sees selline raev, mõtlesin, et kui ma selle vabastan, plahvatan tükkideks. Minu olukord pole kõige hullem. Elukvaliteet on meelestatus. Ma saan siiski ka siin seinte vahel liikuda.

Mis mind ootab väljaspool? Kodu? Kus?

Kõikides "kodudes" olen kössitanud. Minu jaoks pole ruumi. Lepin, harjun. Ja hävitan ennast, sest ei ela oma tõekspidamistele vastavalt. Kohati tundusid katusepakkujad toksilised. Toksiline on minu hukkamõist, üks hirmu ümberpööratud vorme. Kõverpeegel.

Vaimutöö. Raske ja samas lihtne, kui vabaks lasta. Kustutada.

Võtan voli sellele kõigele sülitada.