Ahv on ka vist uudishimulik loom…
Täpselt siuke tunne on, et
Minge kõik sinna, kuhu muu ei mahu
kui teatud kogus poolseeditud „toitu“, (või midaiganes te
selle pähe sööte)!
enne koitu…
aga
soovitan hoopis metsa minna!
Wiggaz!
Täna on see päev, kus ainult vannuks oma abituse peale. Nagu
elevant portselanipoes. Ja siis tullakse mulle ütlema, et sööma peab. Shiit, ma
ei mahu ära ju kuhugi! Motoorika on aegluubis. Mulle on alati närvidele käinud
aeglaselt kõndivad inimesed. Olen positiivne (Universum – check!). See äpusus
teeb mulle nalja, aga erinevalt eelmistest päevadest pole naermine enam nalja
asi, sest kopsust väljub voolik, et liigne vedelik uhutud saaks. Naerda tahaks
just, et seda protsessi kiirendada. Aga suht ebameeldivalt valus on. Op käis
kiirelt. Muffigi ei mäleta. Aga ärgates oli harjumatult kiimas. Variatsioon
lesbiunelmaid tuli peale. Üks õde oli potentsiaalne.
Maadlen siin vandumise ja rahulolematusega enese üle. Siin
olles mõistan järjest enam, kui naeruväärne see on ja kui teenimatult palju
olen oma eluaastate jooksul oma puudustele tähelepanu pööranud. Ja sellega neid
enese silmis võimendanud. Väga intrigeeriv õppetund küll.
Tahan loodusesse nii, et võiksin/saaksin elada.
Näen paremast silmast uduselt. Allergia?
Teen mingeid sundgrimmasse kogu aeg + rahutute jalgade
sündroom. Kompulsiivsündroom on ka pealekauba. Tahtejõu proovilepanek.
Lõdvestu. Lase lahti.
Pea nädal pole midagi lõplikku selgunud. Mis on ka
mõistetav. Vastus kõigile küsimustele: ma ei tea s****gi. Tänud, et kaasa
elate, kallid, aga elage oma elu selle arvelt veel natukene rohkem ;) Meil
kõigil on palju tööd teha, eelkõige endaga.
Tänaseks märksõnaks on vulin.
Mul on mulisev kohver, nupud peal. Isegi juhtmed küljes. Uhke
värk.
Lõpuks ometi on oma ruum: osa haiglapalatist. HA-HA!
Kõik soovid täituvad:
Tahtsin paastulaagrisse;
Klistiiri – sain lausa kolm korda;
Haiglasse – säh (milline haige inimene tahab haiglasse?!)
Justnimelt haige inimene tahabki haiglasse. Seepärast ta haige ongi.
Mul on mulisev juhtmete ja nuppudega kohver
ja palavik 37,9
…ohver –
mine metsa seenele!
Või kallista puud
mõõda maad
või midagi...
Mind ei kepi, koti ükski sõnastamata saast
ega negatiivne pläma!
Tõstan maast
taaskord gravitatsiooni manifestatsiooni -
äpuolek nalja teeb:
Wave your hands in da air!
Sees vehib tantsu irooniline irve.
Naerev Buddha.
And I just don’t care.
