Ma ei taha naasta samade probleemide juurde.
Kuhu mul minna?
See neetud hirm on tõstnud pea. Ja palavik ühes.
Mis on see muutus, mis ravib mu terveks? Ma ei ole kindlasti mitte enam endine, kuid siiski paljuski sama. Kuidas ma jään ellu? Ma tahan näha lahendust. Ma tunnen seda. Elukohavahetus, kardinaalne, kuid argine.
Pean saama kaugele inimestest, kes mind mürgitavad. Kurat, see kõlab paranoiliselt. Kinnisidee? See on minuga kaasas käinud aastaid. Aastakümneid, nii palju kui neid on. Palun Jumal, Universum, lase mul veel olla. Ma vajan oma keha. Igatsen selle elujõudu. Tahan liikuda. Egoistlik soov?
Energiat on ju lõputu hulk, kas pole?
„Mida sa mõtled sellega, et oled õel inimene? Kas tahad mind ära tappa? Ei? Siis lase mul olla!
Miks sa mind ei kuula?
Või ei kuule?“
Sisimas jooksen nelja tuule poole. Laiali.
Palun Elu.
Ma ei kannata seda, et mind kontrollitakse. Jälgitakse. Vargsi.
Olen oma elus spioon. Skisofreenia? Ma ei kuule oma peas hääli, peale oma suure EGO ja ma võitlen SELLE REAALSUSEGA SIIN. Mul pole egotasandil paralleelreaalsusi.
Andesta. Anna mulle andeks. Anna mulle jõudu, et andestada.
Valuvaigistid – puhas tsement või kriidipuru.
Olen neelanud neid vahelduva eduga kaks kuud. Vastumeelselt. Asutuses/Ettevõttes on ettenähtud neid lausa peotäitekaupa neelata. Need ei tööta. Need ei toimi. Need ei funktsioneeri, nagu palju muu siin Materiaalias. Need on tabletid. Kas see sõna mitte ei räägi enese eest? Need on asjad. Fucking LEGOLAND!
„Jäta mind rahule!“ - lausumata sõnad. Et mitte su tunded riivata? Sest mõtle, mis kõik saab, kui ma su vaoshoitud tundeid riivan, need vallandan.
Tahan karjuda! “Ebainimlikult.“
„Saa endaga hakkama! Sul on kõik vahendid selleks. Iga sümptomi jaoks tablett. Ole rahus oma Materiaalias. Jäta mind rahule.“
Raevupisarad. Puhastu.
Mul on nii palju häid inimesi. Ma olen tänulik ja võin seda lõputult väljendada. Ometi olen üksi. Kuidas sellest orjusest vabaneda? See neetud vastumeelsus selle maailma suhtes, mille oleme loonud, on mind nii kaugele viinud. Võtta omaks kogu see pask?
Oleme vaid kübemeke selles Universumis.
Lasen lahti. See on vaid silmapilk.
Lasen lahti sellest, mida teatud vaimne üldsus tunnistab Egona, mis on küüned sisse löönud sellesse potentsiaali ja lootusesse, et ehk saan ma midagi muuta.
Jah olen melodramaatiline. Ma elan ja hingan ja tunnen. Mõtlen ehk liiga palju. Olen inimene. Paraku.
Ometi kogesin Armastust. See pole kuhugi kadunud.
Las Emake Maa õitseb. Palun laske tal õitseda veel. On asi tõesti nii kaugel, et vaid inimkonna häving laseb sel juhtuda?
Elutsükkel. Rütm. Südametukse. Ja mu pisarad kuivavad.
Leppida.
Raske on leppida.
Olen ma hull, et mõtlen ja tunnen nii? Kindlasti.
Ego
