Nüüd, kus olen lubanud oma kogemust jagada, polegi juskui midagi öelda. Lasen automaadist, vaatab, mis tuleb...
Kolm päeva keemiat veenisiseselt. Kolm päeva siruli. Iiveldus. Nii lähedal elule (Sartre). Seda enam, et inimeksistents on universaalsetes mastaapides tühine, siis kas tasub seda nii tõsiselt võtta? Et see eksistent säiliks, jah. Tähtis on, kuidas. Alati. Isegi mitte küsimus, miks?, sest see viib rappa. Vahel tuleb ka selle küsimusega tegeleda, et jõuda tagasi kuidas? juurde. Kuidas elada selles reaalsuses? Et anda mingisugunegi tähendus sellele, tuleb elada hästi. Hirmudeta. See on kõige olulisem. Sa kas oled ori või oled vaba. Ma olen terve elu orjaelu elanud. Mu vanemad on orjad. Seda ei tasu halvustavalt võtta, aga paraku on see tõsi. Sellest orjapõlist lahti murda puhtmentaalselt on peaaegu et võimatu, sest mentaalsus on see, mis meid vangistab. Ja oi, kuidas see teema on mulle tuttav, sest aastatega olen kenasti oma pähe kolinud ja kõigi nende teadmiste juures oma keha ja teised osad unarusse jätnud. Praegu on aeg, kus oma kehale tuleb teha pai. Sest võimalik, et inimkonda tervikuna ei anna enam päästa. Seega, et sellest samsarast välja saada, tuleb iga järelejäänud hetk elada teadlikult, kohalolles. Tervikuna. Ja ennast armastada.
Hirm - see on sinu esimene suurim tegelik vaenlane.
Palun ära karda.
