Seisan pahameelega silmitsi. See pole tükk aega pead tõstnud.
Täna aga sai mu "pudrukarikas" täis. See, et räägin tervislikust toitumisest, tekitab inimestes paanikat - WTF? Miks küll? Mis heaks? Milleks end vaevata millegagi, mis on ilmselgelt nii intiimne ja isiklik?
Mis on sinul pistmist minu pudrukausiga?
Üks pidev kemplemine käib mu pudrukausi ümber, nagu teaksin ma, kust leida eluambroosiat või mis on saladusliku elueliksiiri retsept. "Et kavatsd end terveks süüa, jah?" JÄLLE OMA SKEPSISEGA PLATSIS!
Kas söömine pole mitte püha? Kas söök, mida sööd, pole mitte püha?
Näen, et mitte.
Ja see pahandab mind. Aga parandan ennast.
Ja et ei tekiks gaasid, söön vaikides
ja mälun 50 korda, sest see on seedimiseks vajalik.
Las mu keha teeb oma töö, kui söön vaikides.
Ma ei suru oma "teooriaid" kellelegi peale, lähtun sellest, mida mu keha vajab. Tunnetan.
Common sense.
Mulle jääb mõistetamatuks, miks peaks kellelgi sellega probleem olema?
Miks'id, meel ja ahvid...
rahu
